19.08.2023 viisin Pärnumaal läbi ühe imelise ja sõna otseses mõttes kordumatu fotosessiooni, millele tagantjärgi mõeldes tunnen nii kurbust kui ka suurt tänutunnet.
Nimelt võttis minuga ühendust üks vahva pereema, kes soovis fotosessiooni perega. Peres oli 4 liiget, isa ja ema ning 2 last. Selgus aga, et pereisal polnud tervisega kõik hästi ning tal oli haigus, mida oli keeruline ravida ning mis kutsus igavikku.. Sellegipoolest või hoopis sellest ajendatult tahtis pere teha ühe kordumatu fotosessiooni. Kuna pere üks lastest elas välismaal, siis sobis selleks üks kindel kuupäev, mis õnneks sobis ka mulle.
Saime kokku varajasel õhtupoolikul Valgerannas, Pärnumaal. Nad ei olnud sagedased fotograafi külastajad, kuid see sessioon, mille koos tegime, oli väga võimas, emotsioonirikas ning ehe, mida saatis õnnetunne. Minu suur lugupidamine ja austus oli pereisa osas, kes vaatamata halvale tervisele võttis end kokku ning tuli perega pildistamisele, mis kujunes tema elu viimaseks.
Ta oli üks tugev ja auväärne mees, kes võiks olla eeskujuks paljudele. Tugev käepigistus, selge silmavaade ning tahe teha kaasa fotosessioonil nagu noor ja terve mees oli väga inspireeriv. Auasi oli ka minul need fotod kiiresti paari päevaga valmis saada ning saata need armsad ja võimsad emotsioonid perele tagasi. Need hetked jäid neile, see aeg, mida me kasutasime fotolugude loomiseks, see kõik jäi neile nii selles hetkes, kui ka mälestusena fotol ning mõtetes.
Oktoobris 2023 võttis minuga uuesti ühendust pereema, kes tänas mind veelkord südamliku fotosessiooni eest ning teatas, et pereisa on nüüdseks meie seast lahkunud.
Tundsin ennastki puudutatuna, sest mul oli siiras lugupidamine selle pere ning eriti pereisa osas, aga ka tunne, et sain pakkuda selle vähese ajaga midagi erilist. Sain aidata armastusel olla nii nagu ta on, luua pereliikmete vahel ehedaid emotsioone ning meeldejäävaid tundeid ja hoida seda kõike väärikana.
Tean ja tunnen, et minu tööl on suur väärtus ja seetõttu ka suur vastutus ning teen seda kõike südamega.
