Fotograafia kui pildiheli mõtete muusikas

Olen nüüdseks tegelenud fotograafiaga ligi 18 aastat, millest viimased 6 aastat olen olnud elukutseline fotograaf. Hobiga koos on sirgunud töö ning armastus oma loodud fotokunsti vastu. Fotograafia on minu jaoks palju enamat kui ainult foto loomine, töötlus, idee ning suhtlus.

Jättes hetkeks kõrvale inimeste pildistamise võlud (sellest kirjutan lähemalt postituse teises pooles) ja rääkides looduse jäädvustamisest, siis on neis loodushetkedes, mille maalin hiljem oma kaameraga nii-öelda fotolõuendiks, harmooniline visuaalne kõla.

Miks kõla, pilt ju ei anna heli edasi?

Annab ikka, aga seda siis, kui Sul on rikkalik sisemaailm ja oskus analüüsida fotot ning mõelda end hetke, kus foto loodi.

Looduses ja väljas käies on oma hääled ja muusika. Ka linnulaul või merekohin võib olla omamoodi muusika. Vahel võib muusikaks pidada ka seda, kui vaatad lupiinivälju, mille kohal sumisevad maamesilased ning sahisevad rohekad lehed…

Või kujutame ette, et on päikesetõus mõne rikkaliku ranna kaldal, kus on kaljud ja ookean rahustab oma vaiksete lainetega rannaäärt, mõned üksikud pilverüngad – see võiks olla rahumuusika, mida on hea fotole püüda, millest tekib hiljem kaunis pildiheli, mille üle mõtiskleda.

Minu fotod ja ka käekiri eristub. Ma ei pea end sirgjooneliseks fotograafiks, kes pildistab dokumentalistikat, vaid pigem fotokunstnikuks.

Minu loodud fotod annavad edasi sügavamat emotsiooni ning vahel ka alltekstina teatavaid mõtteid, mis on ajas aktuaalsed. Lisaks ma kirjutan mõtestatud tekste või pealkirju, mis lisavad fotole kauni garneeringu.

Sama kehtibi ka inimestega – hea suhtlemisoskus ning võime olla diskreetne annab võimaluse inimest avada. Rõõmus ja pingevaba inimene jäädvustatud fotol kõlab pildikeeles õnnelikuna. Temast justkui heliseks välja armustuse ning enesekindluse helid, mõtestan seda nii.

Või, kui on vaja tõsisemat fotot, siis tuleb viia inimene ajas tagasi –lapsepõlve ehk aega, mis jäi endale, kuid mida ei saa iial tagasi. See teeb vahel inimesed mõtlikuks ning selle emotsiooni kättesaamine muudab hilisema foto huvitavaks, sügavus viib vaataja tunded tõsidusele, pildiheli süveneb ning mõtted on analüüsivamad.

Nii nagu muusik loob oma helidega mõttemaailmades pilte, näiteks tempokas romantikalugu viib mõttes kallimale, nii võib luua ka fotograaf oma fotodega helikeelt.