Ma ei usu, et inimene avaneb fotosessioonil ainult õigete juhiste või tehnika abil. Minu kogemus näitab, et ta avaneb siis, kui tunneb, et teda nähakse isiksusena, mitte pelgalt objektina kaamera ees.
Olen fotosessioonide käigus rääkinud inimestega elust, kahtlustest, saavutustest, perest, õnnest ja läbikukkumistest. Vahel me mõtleme koos, mõnikord vaikime ja siis jälle naerame. Sageli juhtub nii, et alles pärast pikemat vestlust tekib see seletamatu hetk, kus inimene unustab kaamera olemasolu.
Just seal sünnivad fotod, mis on päriselt tema omad.
Inimeste avamisel on minu roll luua usaldust ja ruumi, kus neil on võimalus olla selline, nagu nad tegelikult on. Empaatia ei ole minu jaoks tehnika – see on minu loomuses. See on kohalolu ja oskus kuulata ilma parandamata ning mõista ilma hinnanguta. See on pildistamise protsessis ääretult oluline.
Usaldus tekib samastumisest. Kui inimene tajub, et ka fotograafil on olnud sarnaseid küsimusi või ebakindlusi, kaob vajadus end kaitsta. Siis ei ole enam rolli ega poosi, vaid siirad inimtunded ise.
Fotosessioon ei pea olema sooritus. See võib olla kohtumine.
Vahel on see vestlus iseendaga, vahel põnev jutuajamine, mille tunnistajaks on kaamerasilm. Olen fotograafiametis tänu sellistele kohtumistele saanud tuttavaks paljude inspireerivate ja huvitavate inimestega.
Mulle tundub, et fotograafia suurim väärtus ei ole täiuslik pilt, vaid hetk, kus inimene tunneb end nähtuna. Kui see hetk on olemas, järgneb ehe pilt iseenesest.
Vaikus, aus vestlus, väike huumor ja empaatia on sageli tugevamad kui ükski tehniline juhend poseerimiseks.
Kui tunned, et soovid ka ennast või oma lähedasi jäädvustada viisil, mis on vaba ja ehe, siis kirjuta mulle. Loome koos ruumi, kus saad olla täpselt see, kes Sa oled.