Tehisaru (AI) on tulnud fotograafiasse, et ilmselt ka jääda. Mina kasutan seda vahel üleliigsete objektide eemaldamiseks, näiteks peresessiooni taustal olevad prügikastid, üleliigne auto kinnisvaraobjekti ees, post kellegi peakohal või punnide/sinikate eemaldamine. Siin teeb AI töö oluliselt kiiremaks, kuigi seda on võimalik ka manuaalselt niinimetatud tavatöötlusega teha.
Tehisaru fotograafias: geniaalne abimees või isiksuse tapja?
Abivalmis AI: Tehniline koristaja
Fotograafina on minu suurim rõhk emotsiooni püüdmisel. Kui me tabame keset tänavat täiusliku hetke, aga taustale jääb prügikast, liiklusmärk või võõras auto, siis tehisaru võib olla elupäästja. Küll aga on ka seal omad riskid, näiteks see, mis ta asemele genereerib. Siin kehtib põhimõte: usalda, aga kontrolli.
Generative Fill võtab segajad sekundiga ära ja see säästab tunde järeltöötlust. Pildi sisu, valgus ja emotsioon jäävad samaks – me lihtsalt puhastame kaadri. See on tänapäeva põlvkonna kaasaegne fotograafia, millega võiks kaasa minna. Ent tuleb siiski austada ka vanakooli võimalusi.
Ebatäiuslik AI: Plastiknäod ja kadunud isiksus
Klient tellib muusika, nagu öeldakse. Ma ei vaidle sellele vastu ning fotograafide käekirjad on erinevad. Kuid see on mündi teine, palju tumedam pool: tööriistad, mis näiliselt parandavad miimikat, siluvad nägusid ja asendavad reaalsed inimesed tehisliku täiuslikkusega.
Me näeme üha enam pilte, kus nahatekstuur on kadunud, naeratus on digitaalselt pähe joonistatud ja silmavaade on tühi nagu nukul. See on AI maailm, kuhu meil inimestena on reaalelus vähe asja.
Minu käest küsis kunagi üks kolleeg, et kas ma üldse oma fotosid töötlen?
Töötlen küll: valguse ja varjude mänguga ning püüan alati teha juba toorfaili võimalikult hea. Õige valguse, ISO, säri, ava ning muude tehniliste teadmistega on professionaalsel fotograafil võime tegelikult teha foto, mida on vaja minimaalselt töötlusega täiustada.
Ent kui me kaotame fotolt inimese tegeliku isiksuse, tema kortsud, tema ehedad emotsioonid ja omapära, siis me ei tegele enam fotograafiaga. See on digitaalne manipulatsioon.
Kui foto lõpptulemus sõltub rohkem sellest, kui hästi sa oskad töötlusprogrammides tehisintellektile käsklusi (prompte) kirjutada, kui sellest, kuidas sa valgust näed ja hetke tabad… kas sa oled siis fotograaf? Või oled sa digitaalne disainer?
Minu silmis on foto ikkagi hetke tabamise kunst. Kui lõpptulemus on puhtalt töötluse omand, siis on see kaotanud oma dokumentaalse ja emotsionaalse väärtuse. Pulmas, portrees või reportaažis on ehedus see, mis maksab. Täiuslikkus on igav. Autentsus on see, mis jääb kestma!
